Õpikeskkonnad ja -võrgustikud #1

Kuidas mõistan mina õpikeskkonna mõistet?

Õpikeskkond on minu jaoks päris lai mõiste. Keskkond kui selline on teatud asjade, suhete, tingimuste süsteem, mis oma korrapärasuses moodustavad terviku. Kui rääkida õpikeskkonnast, siis tuleks justkui eelmainitud terviku valemisse lisada juurde õpe. Seega saame tervikliku süsteemi, mis peaks tagama inimesele võimaluse õppida. Õpikeskkonnana saame koolis võtta näiteks klassiruumi kui füüsilist ruumi milles õppimisprotsess aset leiab. Veel saame koolis õpikeskkonnaks nimetada ka klassis valitsevaid suhteid, nii õpilaste vahelisi, kui ka õpilase suhteid õpetajaga. Nimekiri läheks ilmselt veel pikalt edasi, kui sellel juurdlema hakata. Kokkuvõttes väidan, et õpikeskkond on erinevate tingimuste harmoonia, mis täidetuna koos loovad soodsa eelduse uusi teadmisi omandada. Selle definitsiooni saab üle kanda ka virtuaalsele õpikeskkonnale, keskkond mida küll ei saa käega katsuda, kuid mis võib koguni asendada füüsilist klassiruumi.

Mis mõtted mul lugemismaterjalidega tutvumise järel tekkisid?

Lugesin läbi esimese peatüki raamatust Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (Pata, K., Priidik, E., Väljataga, T., 2009). Minu mõte jäi koheselt pidama personaalse õpikeskkonna olemusel. Minu jaoks loksutas see paika eesmärgid ning püüdlused, mida ma sellelt ainekursuselt ootan. Seega eesmärgiks – pean looma enda jaoks efektiivse personaalse õpikeskkonna, mis oleks nö vundamendiks mu ülejäänud õpinguteks. Selline õpikeskkond looks mulle eeldused töödelda infot efektiivsemalt ning mõtestada enda jaoks kõike seda, mis antud eriala ning mu eesmärkide juures oluline on. Lõpuks, kui ma olen suutnud leida enda jaoks toimiva mudeli, siis oskan ehk suunata ka oma õpilasi enda jaoks sellist mudelit looma ning oma elu lihtsamaks tegema.

Millised on minu senised kokkupuuted e-õppe ja virtuaalsete õpikeskkondadega nii õpetaja kui õppijana?

Heaks näiteks saan oma bakalaureuseõpingutest tuua Moodle keskkonda. Tundub, et Tartu Ülikoolis on inimesed Moodle fännid, kuna kõik kursused, mis hõlmasid endas e-õpet, toimusid Moodle keskkonnas. Lisaks olen läbinud kõik Tartu Ülikooli arvutiteaduste instituudi poolt korraldatavad programmeerimise (Python) kursused. Tegemist on väga populaarsete tasuta kursustega, mida läbivad igal aastal tuhanded inimesed erinevas vanuses, alates kooliõpilastest lõpetades 50+ vanuses inimestega. Minu kogemuse põhjal arvan, et selliseks mastaapseks kursuseks, kus inimesi oleks võimatu füüsiliselt ühte kohta kokku koguda, on veebikeskkond nagu Moodle väga hästi toimiv. See annab inimestele teatud vabaduse – sel moel saame me ise olla oma aja peremehed ning ülesannete täitmist planeerida vabadele hetkedele. Pealegi ei pea me kulutama ressursse transpordiks, et kuhugi füüsiliselt minna. See on lihtsalt mugav. Ning oma õpetajakarjääri jooksul olen mõistnud, kui õpilasel on mugav, siis on ta palju motiveeritum vastuvõtmaks seda, mida mul talle juhendajana pakkuda on.

Seega olles oma õpingutest Moodlest veidi kallutatud, mõtlesin minagi õpetajana, et Moodle is the way to go! Ma olin eelmisel õppeaastal (2016/17) 7. klassi arvutiõpetaja ning otsustasin luua neile Moodle kursuse. Olles nüüdseks ühe aasta seda teinud – järeldan, et Moodle toimib väga hästi siis, kui inimesed ei pea ise füüsiliselt kohale tulema. Seal on ülimugav testida teadmisi, koguda arvamusi, postitada materjale jne. Siiski on see suletud keskkond ning aasta lõppedes ei saa õpilased enam oma nähtud vaevale kuidagi ligi. Seda kogesin üliõpilasena minagi, kui mõni aine sai edukalt läbitud, siis mõne aja möödudes kadus see lihtsalt nimekirjast ära. Õnneks kasutasin oma tunnis ka teist veebikeskkonda – Google Drive ja kõike mis sellega kaasneb. Ehk siis lõin olukorra, kus paljud materjalid, tööd ning ülesanded jäid õpilastele siiski alles ka tulevikuks. Backup plan peab alati olema!

Kas Moodle on kõige parem variant kui õpilased tulevad nagunii tundi? – Ei ole. Peamiselt just eelnimetatud põhjusel, et see on suletud keskkond ning minu arvates võiks siis juba kasutada mõnda avatud keskkonda, kui õpetaja oma õpilasi nagunii näeb. Mina arvan, et suletus õigustab ennast vaid õpilaste esitatud hinnatavate tööde puhul, mida ei oleks paslik kogu maailmaga jagada. Kõik muu – materjalid, küsimused, arvamuse avaldamine ning isegi arutelu võiks toimuda mõnes avalikus keskkonnas, kuhu pääseb õpilane ligi ka peale ainekursuse lõppu.

Minule õppijana sobib e-õpe kõige paremini. Kontakttundidesse peab tulema tavaliselt enda jaoks kas ebasobival või ebameeldival ajal. See, aga mõjub koheselt õpimotivatsioonile. Lisaks paneb e-õpe mind ülesandeid lahendama aja jooksul. Tavaliselt on e-õppe kursused üles ehitatud nii, et mingi perioodi peale on ülesanded ära jaotatud, kas siis nädalas üks ülesanne vms. Järjepidev õppimine on aga kõige tõenäolisem viis midagi õppida nii, et hiljem õpitu ka meeles oleks.

Osalesin augusti lõpus Viimsi valla haridustöötajate ühiskoolitusel, kus esines TLÜ’st üks psühholoogia lektor (nime jään praegu võlgu). Tema väitis ning esitas ka teaduslikke fakte oma väite tõestamiseks, et aju õpib kõige paremini siis, kui talle sööta materjali ette ajapikku. Ehk teisisõnu, inimene õpib kõige efektiivsemalt nii, kui toimub järjepidev õppimine. Kõige ebaefektiivsem võte, mida laialt kasutatakse on nö teksti highlightimine markeriga. Endale tekstist nn oluliste osade esile toomine ning tõenäoliselt nende süstemaatiline pähe õppimine. Kuna õppisin kõrvalerialana bakalaureuseõpingutel ajalugu, siis tean neid valusid omast käest. Oli aineid, näiteks vanaaeg ja keskkaeg, mille vastu oli mul endal suur huvi ning õppisin neid järjepidevalt terve semestri jooksul. Lõpuks sain ka eksamitel head sooritused ja mäletan paljut siiani. Kuid oli ka aineid, mis tuli lihtsalt “ära teha”, näiteks “poliitilisi probleeme XX sajandi maailmas”. Sellistes ainetes algas poole aasta materjali omandamine paar päeva enne eksamit intensiivsete õpipäevade näol. Hommikust õhtuni “Eesti Ajalugu V” köite lugemist ja peavalu. Tulemus – normaalne eksamihinne, aga praeguseks ei mäleta suurt midagi. Seega kokkuvõttes olen õppurina suur e-õppe fänn, kuna see annab mulle vabaduse tegeleda õppimisega ajal, mil see mulle kõige enam sobib ning lisaks sellele sunnib mind tegelema õppimisega järjepidevalt. Olles omandanud eelmainitud kogemuse, olen võtnud ka õpetajana võtnud kursi sellise õppimise poole.

Astusin esimesed sammud sellise õpikeskkonna loomiseks ning lõin blogi, kuhu postitan peale igat kontakttundi relevantset materjali õpilaste jaoks ning mis seal salata, ka enda jaoks. Olen avastanud, et selline ettevõtmine on ajamahukas, kuid on aidanud minul õpetajana oma tunde palju paremini hallata ja organiseerida ning samas olen saanud ka õpilastelt head tagasisidet. Eriti hästi toimib selline ressurss siis, kui õpilane on kontakttunnist puudunud, ning sel juhul saab ta blogist vaadata, millest ilma jäi. Samuti ei ole mõtet ju tunde planeerida paberile vaid pannagi kohe blogisse kirja, mille saab hiljem postitusena õpilastele nähtavaks teha. Kaks kärbest ühe hoobiga!

Kokkupuuteid on ilmselt veel palju, kuid hetkel ei ole need nii asjakohased ning ei vääri mainimist. Sellegipoolest võin 100% väita, et ma pole pidanud veel üheski e-õppe kursuses või neis kasutatud õpikeskkonnas pettuma. Sellepärast olengi nüüd valmis kõrv kikkis kontakttundides käima ning terava silmaga kaaskursuslaste ajaveebides surfama, et ammutada veel rohkem inspiratsiooni ja know-how‘d e-õppe süvendamiseks oma töös ja õpingutes.

 

Esimese ülesande püstitus

Õpileping

Teema

Aines “Õpikeskkonnad ja -võrgustikud” soovin eelkõige omandada vajalikud teadmised  oma võimalikult efektiivse personaalse õpikeskkonna loomiseks. Olles selle eesmärgi saavutanud soovin siit ainest kaasa võtta ka mõned võtted kuidas suunata kooliõpilasi personaalset (ja virtuaalset) õpikeskkonda looma nii, et sellest ka kasu oleks.

Eesmärgid

  1. Soovin avastada enda jaoks uusi õpikeskkondi, mida nii õpetajana koolitundides kui ka ise õppijana kasutusele võtta.
  2. Soovin luua efektiivset personaalset õpikeskkonda.
  3. Suurendada oma erialast sõnavara ning teadmisi.

Strateegiad

Eesmärkide saavutamiseks olen vastuvõtlik juhendaja soovituste, ettepanekute kui ka tagasiside suhtes. Lisaks teen võimalikult palju koostööd kursusekaaslastega ning loen teemakohast erialast kirjandust ja ajaveebide postitusi. Parimaks sammuks eesmärgi täitumise suunas pean jälgimist, kuidas õppejõud antud ainet läbi viib ning teen sellest enda jaoks järeldusi, uurides aines kasutatud keskkondi, võtteid ja metoodikat.

Vahendid, ressursid

Eesmärkide saavutamiseks kasutan õppejõu poolt jagatud teemakohast lugemismaterjali, kaaskursuslaste ajaveebi postitusi, kaaskursuslastega suhtlemist, internetti lisamaterjali otsimiseks ning IKT vahendeid oma töökohas, et praktikas õpitut rakendada.

Hindamine

Olen oma eesmärgid saavutanud siis, kui olen loonud endale personaalse õpikeskkonna, mida saan hõlpsalt hallata ning mis on efektiivne. Lisaks pean heaks näitajaks ka seda, et suudan lugeda erialast (võõrkeelset) kirjandust kiiremini ning paremini mõtestatult. Lisaaspektiks oleks ka see, kui olen oma töösse suutnud integreerida mõne õpikeskkonna, ning seeläbi koolitunde muuta.

 

Ülesande kirjeldus Õpikeskkonnad ja -võrgustikud blogis